Tegevused taludes

Elava muusika saatel sünnib pärimuslikest tantsudest, lauludest, mängudest ja pillimuusikast iga kord veidi erinev pidu. Sellel aastal toimuvad leigarite eestvedamisel mitte rahvarohked külapeod, nagu varasemalt, vaid väiksemad perepeod. Neid saab uudistada turvaliselt distantsilt. Kuigi sel aastal külastajat tantsudesse ja mängudesse kaasata ei saa, siis oma kallima pereliikmega võib kõiki reegleid järgides ikka mõned tantsupoognad võtta.

Tänasel päeval tundub üha vajalikum osata elada nii, nagu elasid meie esivanemad: loodussäästlikult, pere- ja kogukonnakeskselt, teadmisi põlvest põlve edasi andes, aastaringi ja päeva kulgemise rütme jälgides. Sel suvel tahame kõigiga jagada lihtsaid, meile sajandite tagant pärandatud oskusi ja teadmisi. Tule muuseumisse, õpi ise ja õpeta oma lapsi märkama ja hoidma loodust, väärtustama vanu kombeid, lihtsamaid töid tegema, aga ka lähedaste seltsis jõudehetki pidama ja elust rõõmu tundma.

Taluperes ei olnud töödest ja tegemistest kunagi puudust. Varavalgest videvikuni toimetati põllul, karja- või heinamaal, laudas ja rehe all, suveköögi juures või reheahju kõrval. Oskused omandati vanematelt ja vanavanematelt, kõigega tuli ise hakkama saada.

Kool nagu kool ikka – pikad pingid, lapsed ja klassi ees koolmeister või koolipreili. Erinevusi tänapäevaga on siiski õige mitu. Kooliaeg oli üsna lühike ja õpitavaid aineid napilt, palju asju tuli pähe tuupida. Üldiselt meeldis lastele koolis käia, sest võrreldes koduste talutöödega tundus see nagu puhkus. Mõne kõva peaga lapse jaoks võis kooliskäimine olla siiski nagu tõeline kooliorjus.

Vene vanausulised on üks huvitava ajaloo, usu ja traditsioonidega rahvakild. Nende elus on üle 350 aasta peaaegu muutumatuna säilinud paljud käsud ja keelud. Peipsivene majas ja selle ümbruses saab aimu vanausuliste köögikultuurist, elatusallikatest, käsitööst ja üleüldisest elu-olust.

Vana aja talulapsed lõid jõudumööda juba maast madalast kaasa põllu- ja heinatööl, aitasid aiamaal peenraid rohida, loomi karjatada ja talitada. Kõige selle juures jäi siiski aega ka lustimiseks ja toredateks mängudeks.

200 aastat tagasi arstis talurahvas end peamiselt taimede ja neljapäevase ravisaunaga. Ütleb ju vanasõnagi: „saun on vaese mehe tohter“. Kui oli tegemist tõsisema tõvega, käidi külatarga juures, kes oskas tulevikku lugeda, sõnu peale panna ja kangemaid rohusegusid keeta. Vaimuerksuse eest õpetasid hoolt kandma vanavanematelt kuuldud lood, mida põlvest põlve edasi anti.

Nii nagu linatööd nõudsid usinalt taluperelt palju oskusi ja aega, ei saanud ka villast lõnga ja kangast kerge vaevaga. Selleks kulus nädalaid ja kuid! Ka pesupesemine ja triikimine oli suur ettevõtmine, milleks tuli võtta terve päev. Pesumasina rolli täitis perenaine ise või heal juhul ka appi tulnud saunanaine.

Setod on alati elanud „katõ ilma veere pääl“ – pooleldi Venemaal, pooleldi Eestis. Nõnda on sajandite vältel välja kujunenud üks väga omanäoline rahvakild, kelle keelest tavaeestlane aru ei saa.

Sassi-Jaani talus välja pandud näitustel saab tutvust teha eestlaste taluarhitektuuri ja eluoluga läbi sajandite. Kel rohkem huvi, saab osaleda lühiekskursioonidel.

Suvekuudel on igal neljapäeval ühes vabaõhumuuseumi talus, põllul või heinamaal toimetamas 19. sajandi või 20. sajandi alguse talupere, kel on käsil mõni oluline suvine talutöö. Küsi muuseumi kassast, millises talus pererahvas, sulased või tüdrukud parasjagu askeldavad.