Annika Haasi fotonäitus "Meie, mustlased"

21. oktoober 2019 - 22. aprill 2020

21. oktoobrist on setu talu laudas avatud Annika Haasi fotonäitus “Meie, mustlased”.

 

Annika Haas

ÜHE SULETUD KOGUKONNA LUGU

Fotograafina on mulle alati pakkunud huvi eraldatuses elavad ühiskonnagrupid, kellest sa tead, et nad on, aga seda KUIDAS nad on, teavad vaid nemad ise. Eestis elavatest vähemusrahvustest on ühed varjatuma elujoonisega tegelased mustlased ehk romad, kelle kohta on liikvel hea hulk stereotüüpe, kuid kelle tegelikku olemust ei tunne kõrvalseisjad pea üldse. 

Visuaalne materjal on läbi ajaloo Eesti mustlaste kohta puudulik. Sarnaselt juutidega on romade kui rahvuse saatus olnud karm – neid on taga kiusatud, diskrimineeritud, hävitatud, kuid erinevalt juutidest pole neid päriselt mitte kunagi rehabiliteeritud, vaid paljuski jätkub vahettegev suhtumine mustlastesse siiani. Nende elukombeid ja traditsioone lähemalt tundmata kiputakse neid ikka mitte usaldama ja üldlevinud negatiivset hoiakut võtma. 

Eesti mustlaskogukond on väike ja kapseldunud. Viimase rahvaloenduse andmetel (2011) on Eestis kõigest 456 romat. Raske on öelda, kui paljud romad panid end rahvaloendusel kirja eestlase või venelasena, kuna neil on vastav kodakondsus, ja kui paljud segaabieludest sündinud ei määratlegi end enam romadena. Romade aktiivsemad esindajad usuvad, et tegelikult on mustlasi Eestis poole rohkem, kui ütleb rahvastikuregistri ametlik number. Mustlaste endi jaoks on kõik väga lihtne – kui inimene on mustlane, on ta mustlane. Kui ta seda ei ole, siis ta seda ei ole. Nahavärv, emakeel või isanimi ei mängi siin mitte mingit rolli. 1950.-60. aastail romadega lähemalt suhelnud keeleteadlane Paul Ariste oli kõigi jaoks „valge mustlane“, kuid mõni mustlasperes sündinu ja kasvanu, kes on mingil põhjusel välja tõugatud (või kes on ise kogukonnast eraldunud), on mittemustlane ehk gadjo. 

Kogukonna liikmeid aidatakse aga igal võimalikul moel. Ning üksteise toeta ei saaks see väike kogukond praegusel ajal Eestis enam hakkama, sest ühiskondliku ja majandusliku kapseldumise tõttu on mustlaskogukonna seisud üpris nigelad. Kodud on küll puhtad, kuid silma torkab vaesus. Valga, kus asub mustlaste kogukonna tuumik, on juba oma perifeersuses mahajäetud ja - jäänud koht. Vanad traditsioonid elada kaubitsemisest ja ennustamisest, enam ei toida. Endiselt on noorte naiste seas valdav varane meheleminek ja pereelu alustamine, mis jätab augud mustlaste haridustasemesse ja võimekusse kiiresti areneva ühiskonnaga suhestuda. 

Ometi on praegune moment pöördeline, kuna romad on aru saamas, et kogukonna päästjaiks saavad olla nende endi haritud noored. Nii loodab nii mõnigi mustlaspapa või -mamma, et tema pojast saab koolitatud arst või ärimees. Naised muidugi askeldagu kodus. Fotoseeriana esitatud dokumentaalne sissevaade ei võta muust ühiskonnast eraldatuses toimetava rahvakillu suhtes arvustavat seisukohta. Tegu on mustlaste enesereflektsiooniga, mille kogukonna liikmed fotograafile ise pakkusid.