Avaleht > Meist > Uudised > Setomaa paastukombed
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

Setomaa paastukombed

paast , Setomaa , paastukombed

Luterlastel ja õigeusklikel on praegu paastuaeg. Järgmisel nädalal saabub luterlastel suure paastu ehk lihavõttepaastu viimane nädal. Õigeusklikel setodel kestab suur paast nädala võrra kauem. Paastu viimasel ehk suurel nädalal palvetatakse iseäranis palju ja paastutakse eriti rangelt. Mõni usklik vanainimene sööb viimast korda kolmapäeva õhtul ja uuesti alles laupäeva õhtul. Seekord tuleb juttu paastumisest Setomaal vanal ajal.


Miks ja kuidas paastuti?

Vanasti peeti paastumist elu kordamineku tagamiseks. Usuti, et inimenegi pidi kannatama Jeesus Kristuse kannatuste nimel. Paastumisel ja palvetamisel arvati olevat ka hea mõju inimese tervisele. Õigeusu kombe kohaselt paastuti enne suuremaid kirikupühasid. Aastas oli neli suuremat paastu: jõulu- ehk talsipaast (6 nädalat), suur- ehk lihavõttepaast (7 nädalat), peetripaast (2–6 nädalat) ja kahenädalane maarjapaast. Iseäranis hoolikalt peeti kinni kevadisest lihavõtte- ja suvisest maarjapaastust. Oli ka lühemaid paastusid.

Peale aastapaastude paastuti veel ka kindlatel nädalapäevadel: esmaspäeval ehk Kristuse sündimise päeval, kolmapäeval ehk tema reetmise- ja reedel kui tema surmapäeval. Tõsised paastujad hoidsid igapäevase toiduvalmistamise ja paastuaja padasid eraldi. Rikkamates taludes või usklikumatel perenaistel olid koguni eraldi paastuliuad ja -lusikad, et tilkagi keelatud toitu suhu ei satuks.

Siiski ei paastunud vanasti kõik pereliikmed, vaid üksnes kodused: naised, lapsed, vanurid. Mehed, kes käisid kodust eemal ulgtöödel (kaltse korjamas, linu rabamas vm), sõid ka paastuperioodil mitmekesisemat toitu. Paastuma pidid ka lapsed. Neljandast eluaastast, kui laps viidi üle üle tavasöögile, algas ka paastumiskohustus. Kui laps ei olnud valmis paastuma ja oli nutune, siis hirmutati: kes paastus liha või piima sööb, sel tuleb keelele täht (täpp); papp lõikab patustaja kõrva või keele tagumikule paigaks jne. Siiski polnud nende paast võrreldes täiskasvanutega eriti range.

Suure paastu ajal ei joodud suhkruga teed (meega tohtis) ega pestud seebiga pead. Toitudest oli keelatud süüa liha, piima, võid ja mune. Kala ei võinud süüa paastu esimesel, keskmisel ja viimasel nädalal, muul ajal ei söödud kala ka kolmapäeviti ja reedeti. Kui matused sattusid paastuajale, peeti need mõistagi ilma liha- ja piimasöökideta.

 

Mida söödi?

Söödi riivitud mustrõigast taariga, hapukapsast koos keedetud peetidega (taarikapsta), kapsastega keedetud herneid ja ube, kama, kala ja kalaleent. Tuntud paastutoidud olid ka sibula suulliim (peenestatud sibulale lisati soola ja taari), tolok (kaerateradest jahvatatud kamajahu segatult veega), kaerajahust kiisla ja täisteradest piimata keedetud puder – terä` Paastuajal tarvitati toiduks rohkesti ka hapendatud seeni. Kui kala ei olnud, oli põhiliseks paastutoiduks kartul ja kapsas. Loomset rasva asendas enamasti toiduõli – linaseemne-, kanepi- ja päevalilleõli. Vahel piirduti üknes leivakäärudega, mille vahele pandi poslamaslat ja riputati soola.  

 

Ritk ja taarikapsta’

Mustrõigas ehk ritk riiviti ja lisati juurde taari (kodukalja). Seda võis süüa ka taimeõliga. Kuna reedeti paastuti, siis käibis ütlemine, et ritk om riide ruug. Söödi ka hapendatud punapeeti: peedid keedeti, hakiti väikeses puunõus peeneks ja jäeti hapnema. Hapendatud peeti lisati ka hapukapsastele ilusa roosaka tooni saamiseks, nii laienes peetidele nimetus taarikapsta. Hea paastusöök saadi, kui peetidele lisati taari ja soolatud tindikalu. Kartuli kõrvale söödi ka sibula suulliimi – sibulad peenestati ja hõõruti soolaga, juurde lisati pisut vett või kalja, soolakurgi tükikesi ja soolakala.

 

Kama

Söödi ka kama. Eriti hinnatud oli kaerakama. Selleks võeti kaks osa kaera- ja üks osa nisuteri. Terad keedeti pehmeks, seejärel kuivatati ahjus ja jahvatati. Jahusegu segati soola lisades veega ja maitsev paastusöök oligi valmis. Söödi ka lina- või kanepiseemnetest pressitud paastuõliga kamakäkki ehk paksu kama. Valmistati ka kamaputru -  kanepimassi segati keedetud kartulid.

 

Kanepitoidud

Vanasti kasvatati kanepit pea igas Setomaa talus. Kanepitoidud olid väga maitsvad ja toitvad, sisaldades valke, rasva ja vitamiine; kanepitoite peeti kergesti seeditavateks ja verd tugevdavateks. Söödi kanepist pressitud tempi ehk  määtsa: seemned suruti uhmris nuiaga peeneks, pisut vett juurde lisades moodustus tihke mass ehk määts, mida mõnel pool kutsuti  kruusli. Kanepimassi hulka kartuleid segades saadi kanepipuder. Sellist putru lisati ka ahjukolde ees küpsetatud paistekakule – lastele maitsenud need väga. 

Pressitud kanepiseemnetele vett juurde lisades-segades moodustus valge toitev leem. Leemele lisati juurde riivitud mustrõigast ja söödi kuumade kartulitega. Kanepileent tõsteti ahjus hautatud odrateradele või –pudrule. Seda  ka  joodi leiva kõrvale – oli maolõ hüä. Kanepileent kutsuti vanasti ka kirju lehma piimaks või ka härjapiimaks.

 

Keelatud toitu ei tohtinud nimetadagi  

Paastuajal ei tohtinud keelatud toite mitte üksnes süüa, vaid mainidagi. Lõuna-Setomaal Lõkova külas olnud kord rikka peremehe talus üks eestlasest sulane. Söödi parasjagu keedetud teradest toitu, millele lisatud kanepileent. Sulane kiitis, et puder nii valge nagu päris piimaga keedetud. Seepeale karanud vanaperemees püsti ja hurjutanud: Sul, mõtskõl (jumalakartmatul), pole ka paastuajal meeles muu kui piim!

Kui saabus paast, loobuti keelatud toidust juba esimesest päevast. Kui aga juhtus, et enne paastu oli liha- või piima üle jäänud, viidi need naabruses elavatele eestlastele, kes ei paastunud. Paastuaegne piim kohutati ja soolati tünni.

 

Mõistatus kanepi kohta: Hahk (hall) lehmake, valge piimakse?

 

Artikli autor on Eesti Vabaõhumuuseumi peavarahoidja Elvi Nassar.

Teie arvamus on oluline! Sisukaart