Avaleht > Meist > Uudised > Säästmisest talus vanal ajal
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

Säästmisest talus vanal ajal

säästmine , talu , taluelu

Tänu loodussäästlikule mõtlemisele on tänapäeval üha enam poolehoidu võitmas uus- ja taaskasutus. Vanasti kuulus see aga talus elamisviisi juurde. Säästmisest vanal ajal kirjutab meile vabaõhumuuseumi peavarahoidja Elvi Nassar.


TÖÖRIISTAD JA MAJATARBED

Koonerdamine pole kokkuhoid, aga vaesem rahvas pidi vanal ajal ikka kõhu kõrvalt kokku hoidma, et raha olulisteks ostudeks kõrvale panna.

Kõiki tööriistu ja majatarbeid püüti kasutada võimalikult kaua. Need valmistati nii vastupidavad, et jätkus lastelegi.

Sepavikat või –sirp puhastati, teritati ja pandi talveks hoolikalt tallele; katkist järgi ei visatud minema, sellele vooliti lihtsalt uus jalg; ahjud-korstnad parandati aegsasti, mitte ei oodatud ajani, kui kivid lagunema hakkasid. Isegi kerisekivid sorteeriti aegajalt läbi, eraldades neist pragulised. 

 

TOIT

Kuna pered olid suured, pidi pereemadel jaguma oskust toidutagavarasid säilitada. Söögikorrad olid kindlatel aegadel, ei mingit näksimist ega lohutussöömist. Igapäevane toit oli lihtne, liha sai külluslikult süüa üksnes jõulude ajal või pulmalauas. Vanaaja mõistes süüakse nüüd iga päev pidusööke!

Loomast tarvitati ära kõik - magu, kopsud ja teised subproduktid keedeti toiduks, rasv sulatati ja pandi tallele, vanaks jäänud rasv keedeti seebiks, lambarasvast valati küünlaid, sooli kasutati vorstitegemisel. Seapõis kuivatati-pargiti tubakakotiks, loomasarvest tehti sarvepill. Kartuli- ja juurviljakoored, samuti lauapühkmed läksid loomasöögiks, mitte prügikasti.  

 

RÕIVAD

Rõivaste ja jalatsite  valmistamiseks vajalik materjal nagu vill, lina ja nahk toodeti igas talus ise. Seljariideid vajas iga pereliige, eriti hinnatud oli meie põhjamaa kliimas villane. Rõivaid püüti kanda nii kaua kui võimalik, neid parandati igal moel. Käibis ütlemine, et paigatud riie pole häbiasi, vaid häbi peab tundma see, kes käib ringi pesemata ja katkiste kehakatetega.

Tavaliselt hoiti kirikus ja muus paremas käimise riideid  õhurikastes riideaitades riputatult või kirstudes, nii jätkus mõnd rõivast kandjale terveks eluajaks. Setomaal näiteks oli 19. sajandil ja isegi veel  20. sajandi algul  neiul abielludes seljas valge villane rüüd, millega ta nooriku- ja naiseeas käis kirikus ja milles ta ka mulda sängitati – tööd rabav inimene ei kogunud oma eluajal ülekaalu. Pere suuremate laste rõivaid pidasid väiksemad õed-vennad. Laste kehakatted  õmmeldi teinekord täiskasvanute peetud rõivastest.

Muuseumikogusse on jõudnud särke ja alusrõivaid, kus sageli eri värvi paik paiga peal ning põhikangast üsna vähe järel. Kui linane riie liig räbalaks kulus, lõigati see ribadeks ja kooti kaltsuvaipadeks, harva õmmeldi neist lastele ka kaltsunukke. Villaseid rõivaesemeid, sokke ja kindaid nõeluti ja lapiti. Kui soki- või kindapaar oli juba liiga kulunud-vanunud, ei visatud seda ära, vaid lõigati katki, kraasiti heideks ja kedrati uuesti lõngaks.

Vabaõhumuuseumis on tallel mitut moodi parandatud riideid. Vanade sukkade-sokkide tallad ja kinnaste pihuosad on hoolikalt nõelutud-lapitud. Üks Tõstamaa kinnas on kootud vana mustri järgi 1950ndatel, aga 1970-1980ndatel saanud koguni teksariidest paiga. Kindapaar teenis kandjat üle veerandsajandi!

 

SOOVITUS

Kokkuhoid ja taaskasutus oli vanasti elus toimetulekuviisiks, see vääriks järgimist tänapäeva raskel ajalgi. Otsige teiegi isolatsiooniajal välja mõni armas parandamist vajav riideese ja tehke see korda.

Nõeluge terveks mõni kinda- või sokipaar, õpetage nõelumist-parandamist lastelegi. Parandage ära mõni lihtsam mööbliese. Pikad õhtud saavad  täidetud, prügikastid jäävad tühjemaks ja loodus tänab teid! 

 

   

 

Teie arvamus on oluline! Sisukaart