Avaleht > Meist > Uudised > Keelekild - kuresaapad
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

Keelekild - kuresaapad

keelekild , keelend

KURESAAPAD = talulaste kevadine saapapaar, kevadisest tuulest ja päikesest pragunenud nahk jalasäärtel. Kes ei teaks toredat lastelaulu: „Juba linnukesed väljas laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad. Lumi on ju ära suland, talvekülm on mööda läind; lapsed, kes kui vangis eland, pole ammu murul käind. Orus ojakene voolab vulinal, hõbepilvekene heljub taeva all. Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid hüppavad kõik rõõmuväes. Möödas kurvad talvetunnid, kena kevade on käes!“


Mis need vana aja lapsed kevadel nii eriliselt hüppama pani ja mis vangipõlvest selles laulus räägitakse? Asi on nimelt selles, et talulastel polnud vanasti sageli korralikke jalavarje või puudusid need sootuks. Vaesemates peredes võis juhtuda, et laps ei saanud saabaste puudumise tõttu kooligi minna. Tavaliselt jooksid talulapsed kevadest sügiseni paljajalu ringi. Talvel, kui õues paukus pakane, tuli aga enamus aega toas püsida. Muidugi oli see igav, nii et kevadet oodati pikisilmi ning esimeste soojemate päevade saabudes kiputi kohe õue. Siis oli palju heina- ja karjamaadel ringiuitamist ja raudkülma veega ojades sulistamist – rõõm varakevadisest päikesest, värskest õueõhust, linnulaulust  ja vabadusest oli suur!

Kevad tõi aga lastele ka „kuresaapad“. Paraku polnud need mitte ilusad punased botikud või kingsepa poolt tehtud nahksed jalanõud. Ere päike, tuul ja märg parkis laste jalasäärte naha õhtuks punetama, nii et need meenutasid tõepoolest lõunamaalt tagasi saabunud valge-toonekure punaseid jalgu. Kuiv nahk lõhenes ja veritses ning läks korpa. Päeval ringi joostes polnud asi veel kuigi hull, kuid õhtune jalapesu ja ravi oli hirmus – soojas vees küüriti korpas jalad kuusetõrva või koduse tõrvaseebiga puhtaks. See kipitas, tegi hirmsat valu ning tõi palju hädaldamist ja nuttu. Tagatipuks sai veel ema käest tõreldagi – kes käskis liig vara õues karata!

Kui jalad pestud, hõõruti need veel paksult tõrvaseebi, hanerasva või hapukoorega kokku ning pandi ööseks villased sukad jalga. Väiksemad lapsed pidid seepeale paar päeva toas püsima, kuid karjalastel polnud pääsu – nende jalad vajasid kevadel veel mitut puhku arstimist. Tavaliselt ühel kevadel üle paari-kolme paari „kuresaabaste“ siiski naljalt ära ei kantud. Õrnema nahaga jõnglased võisid aga veel suvelgi „kuresaabastega“ hädas olla.

  • Kui veese lähäd, jalad saavad märjäs, tuul lööb lõhki, nahk lähäb katki, tulavad kuresaapad.
  • No omma kurõsaapa jalan, õdagu mõskmise (pesemise) aigu rüük (röökis) nigu ratta pääl.

Küll on hea, et meie võime jalga tõmmata veekindlad kummikud ning turvaliselt pori sees, veeloikudes ja märjas rohus sumbata!

Teie arvamus on oluline! Sisukaart