Avaleht > Meist > Uudised > Keelekild - ehalkäimine
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

Keelekild - ehalkäimine

keelekild , keelend

EHALKÄIMINE = küla noormeeste öised külaskäigud abiellumisealiste tütarlaste juurde. Ehalkäimine oli kogu Põhja-Euroopas tuntud komme, mis aitas vallalistel noortel omavahelisi suhteid luua ja õiget elukaaslast leida.


Omal ajal anti juba varakevadel noortele külaneidudele „võti kätte“, mis tähendab seda, et nad said õiguse kolida oma magamisasemed suviseks ajaks aitadesse ja heinalakkadesse. Eks see pannud omakorda küla noormeeste südamed päevaloojal kiiremini põksuma. Magus rahutus sundis neid õhtuhämaruses (s.o ehavalgel) tüdrukute aidaustele koputama ja sisselaskmist lunima, et öö koos mööda saata ja lähemalt tuttavaks saada.

Ehalkäimine oli kogu Põhja-Euroopas tuntud komme, mis aitas vallalistel noortel omavahelisi suhteid luua ja õiget elukaaslast leida. Tuleb silmas pidada, et see oli üksnes leeritatud ja seeläbi täiskasvanuks arvatud noorte õigus. Eestis käidi ehal jüripäevast (23.04) mihklipäevani (29.09), peamiselt neljapäeva ja laupäeva õhtuti, vahel ka pühapäeval. Enne ehaliste tulekut sättisid tüdrukud hoolega nii ennast kui oma kambreid ja asemeid. Ja soolasilku nad neil õhtutel ei söönud – et räime hais külge ei jääks!

Ehalkäimine oli ühe küla poiste kiivalt hoitud eesõigus. Ainukesed tõsised kaklused külade vahel olidki sellepärast, et võõras „vakamaale” kippus. Tavapäraselt käisid noormehed laulu lüües talust talusse hulgakesi, jättes järgmisse kohta edasi minnes mõne enda seast eelmisse ööd veetma. Tüdrukutega aeti juttu, kudrutati, koidikul mindi koju. Kui kujunes välja kindel paar, hakkas noormees käima vaid oma väljavalitu juures ning tütarlaps aidaust teiste eest lukustama.

Ehalkäimist peeti noorrahva vajalikuks läbikäimiseks, millest said alguse paljud abielud. Enamasti ei olnud ühine ööveetmine ihulise läbikäimisega seotud, kuigi eks tuli sedagi vahel ette ning see tekitas üldist halvakspanu. Sellise varjundi sai komme rohkem alles 20. sajandil, mil „komblus käis alla“.

Emad olnud õige uhked, kui tütrel oli palju ehalisi. See, kellel ehalisi üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta. Isad-peremehed seevastu nägid asja teise mätta otsast. Nemad olnud häiritud pigem sellest, et magamata noortest polnud õigeid töötegijaid. Sellistele peremeestele mängiti sageli tempe – enamasti viidi vanker katusele, veeretati kivi ukse ette, künti õu üles või solgiti kaev.

 

  • „Oli kuri peremees, kes ei last poissa tüdrukute juures käia ja alati ässitas koerad nende kallale. Poisid raiusid kättemaksuks aiast tikerberi põõsad maha ja panid need ukse alla. Ukse peale katuse servale seadsid veeämbri. Kui siis vanamees uksest välja tuli, sai pangetäie külma vett kaela ja kukkus kõhuli tikerbere okaste peale. Siis pole enam ehalisi segand.“ (Haljala)

 

Komme hakkas kaduma 19. sajandi lõpu poole, kui kirik ja ajakirjandus „ÖÖHULKUMISE“ hukka mõistsid. Tolleaegsete vallaprotokollide kohaselt võis ööhulkujaid kogunisti trahvida või neile ihunuhtlust anda. Tegelikult hakkaski ehalkäimise algne mõte selleks ajaks ära kaduma, sest noortel oli nüüd lisaks varasemale palju uusi kohtumise võimalusi – koos löödi kaasa seltsitegevuses, tehti näitemängu või lauldi laulukooris. Siiski püsis ehalkäimise komme mõningal määral kuni 20. sajandi keskpaigani.

 

Teie arvamus on oluline! Sisukaart