Avaleht > Meist > Uudised > Keelekild - armukased
RSS | Jaga | Trüki

Uudised

Keelekild - armukased

keelekild , keelend

ARMUKASED, KOSJAKASED = noormeeste jaaniöine tähelepanuavaldus oma kallikestele. Jaanipäev ja värskelt lõhnavad kased kuuluvad lahutamatult kokku, vanasti sai kogu majapidamine pühadeks nendega ehitud.


Metsast toodud kased seati voodite päitsi ja jalutsi ümber, noori puid viidi ka sõnnikust puhastatud lauta, nendega kaunistati taluõue sissesõiduväravad, kiiged ja kaevudki.

Selle kõrval kuulus jaaniöö juurde aga hoopis eriline kaskedega seotud komme. Nimelt kandsid küla noormehed sel ööl oma väljavalitute kambriakna või aidaukse taha „armukaski”. See oli salajane asi, mida tuli toimetada teiste nägemata. Eks siis neidudel olnud hommikul küllalt uurimist ja mõistatamist, kellelt kask saadud. Enamasti oli „kosjakase” tooja neile ikkagi teada – kas siis ööhämaruse hõlmas oma silmaga ära nähtud või südamehääle poolt reedetud. Kase tuppaviimine näitas, et selle tooja oli meelepäraseks tunnistatud ning võis edaspidi julgemini armuasju ajada; äravisatud „armukask” kõneles mõistagi iseenda eest. Selline maakuulamine oli vanas külaühiskonnas lausa hädatarvilik, sest kosjas korvi saamist loeti suureks häbiks.

  • “... juhtus, et ühele neiule viisid kaks ehk ka rohkem noormeest armukaski, ja kui juhtusid õues ehk väravas vastakute, siis oli löömine lahti ja nõrgem oli sunnitud jalga laskma. Ja mitmelegi viksimalle ja ilusalle, ja kui ta ka veel rikkama pere tütar oli, siis oli viijaid paljugi. Õnnelik oli see, kelle kaske ära ei visatud.” (Virumaa)
  •  „Vanasti pidanud peigmees alati pruudile kase jaanipäevaks koju viima“. (Rapla)

 

Ka suvel peetud pulmades seisid noored kased kesksel kohal -- nendega ehiti pulmatuba ning neist tehti vanasti ja tehakse veel praegugi pulmade auväravaid.

 

Teie arvamus on oluline! Sisukaart